kultuur

Nüüd olen käinud juba teises kommunikatsiooniteooria loengus ja kui algul arvasin, et blogimine küll minule ei ole, siis praegu tundub see juba täitsa lahe. Mõtteid ja teemasid, mida kirja panna, on tekkinud palju. Olen saanud lahti ka kirjutamiskrambist, mis esimestel kordadel vägisi tekkida tahtis. Kommunikatsiooniteooria loengud on siiani olnud väga põnevad ja huvitavad ning loodan, et need ka jätkuvad sellistena.

Teises loengus rääkisime kommunikatsiooni ja kultuuri teemadel. Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus, meie igapäevaelu. Kõik see, mida me teeme ja kogeme, on seotud kultuuriga. Seda mõistet võidakse kasutada väga erinevates tähendustes. Olgu siis selleks meie teadmised, oskused, traditsioonid, kombed jne. Eri riikidel on ka kultuur erinev.
Juhtusin lugema ühte artiklit, kus oli välja toodud teiste riikide kombed ja tavad. Meie ühiskonnas tunduksid need uskumatud, kuid neis riikides on see normaalne. Tooksin neist mõned siin ka välja. 
Näiteks:
1)Madagaskaril ei tohi naine pesta oma venna rõivaid
2)Rase naine ei tohi süüa ajusid ega istuda ukselävel
3)Lapsed ei tohi öelda oma isa nime ega viidata ühelegi tema kehaosale.
4)Indoneesias on pea püha ja puutumatu kehaosa, seda ei tohi keegi teine katsuda (isegi lapse pea paitamine)
5)Ka ei tohi Indoneesias olla madalamal positsioonil asuva inimese pea kõrgemal positsioonil asuva inimese omast kõrgemal. Tänavapildis on üsna tavaline, et indoneeslased pendeldavad üles ja alla, sest vanematest inimestest või tähtsatest isikutest möödudes on nad sunnitud põlvi kõverdama.
Nende kombed ja tavad peituvad sageli sügaval ajaloos ja uskumustes.

Ka meil Eestis on pikaldased traditsioonid ja kultuurisündmused. Üheks meie suurimaks kultuurisündmuseks võiks nimetada laulu- ja tantsupidu. Neid on korraldatud juba alates 1869. aastast ja loodetavasti see ei katke. Külastasin suvel ka ise seda üritust ning kõik see, mis seal toimub oli vägev. Et kõike seda uskuda, peab oma silmaga nägema! Kes ei laula ega tantsi, see istub murul ja vaatab pealt. Kes ise kohal ei ole, see vaatab televiisorist. See on nagu norrakatel suusatamine või inglastel jalpalli finaal. Inimesed on üksmeelsed ja rõõmsad. Rahvale, kes on pidanud kaua olema vabaduseta, tähendab see palju. Eesti suurima kultuurisündmuse üle on kade nii mõnigi riik.

Kultuur on ja jääb osaks meie kõigi elust. Olenemata sellest, mis riigis me elame või rahvusest oleme, peame arvestama teiste kultuuritega ja säilitama meie riigi kultuuri traditsioone.

Poliitikute palgatõus- õige või vale?

Käesoleval nädalal on ajakirjandusest ja televisioonist mulle silma jäänud poliitikute jägmise aasta palgatõus ja avaliku sektori suur töökohtade kaotamine. Olen sellel teemal palju mõelnud ja tegelikult ei teagi, kas olla poliitikutes pettunud, või hoopis neile kaasa tunda.

Erinevates meediakanalites on räägitud palju, kuidas riik kavatseb koondada suure hulga politsei- ja päästeametnikke, jätab kultuuritöötajate ja õpetajate palgad muutmata, kuid tõstab poliitikute palkasid. Tänases Postimehes oli teema, et riigikogulaste palk tõuseb 246 Euro võrra kuus, see on mõne täiskohaga töötaja kuupalk. Ausalt öeldes tegi selle artikli lugemine päris kurjaks. Selles räägiti, et riigikogu liikmed ei saa sinna midagi teha- palk lihtsalt tõuseb. See on eelneva valituse poolt nii paika pandud ja nii see peab olema, kuigi eelmine valitsus oli ju tegelikult sisuliselt sama. Antud artiklis oli keegi riigikogu liige ka vastanud ajakirjaniku küsimusele, et miks valitsus midagi ette ei võta? Vastuseks oli, et tema üksi ei saa midagi teha, kuid samas põhiseaduse järgi on igal riigikogu liikmel uue seaduse algatamis õigus. Kas ei julgeta teistest erineda või kellel siis ikka on midagi raha vastu? Viimasel ajal tundub üha rohkem, et valitsust huvitab rohkem enese elu paremaks muutmine, mitte et rahval oleks hea elada. Kuigi mõistan, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja kindlasti ei saa igaühe arvamust võtta, kui kindlat otsust. Tuleb ikka arvestada enamuse otsusega. Erki Nool tõi välja, et kui riigikogu liikmetel "tuleb raha vastu võtta" siis maksame selle lihtsalt riigile tagasi. Arvan, et selline käitumine neile kahju ei tee, pigem tõstab populaarsust. Tagasi saadud raha võiks suunata sinna, kus seda hädasti oleks vaja. Neid kohti on kindlasti palju. Üks sektor, mida tuleb tasustada paremini, on päästetöötajad.
Kas tõesti hakkame mõtlema siis, kui on juhtunud mingi suurem õnnetus või katastroof? Paraku, seda me ette ei näe. Ka näiteid ei pea tooma väga kaugelt- Norra sündmused. Päästjad ja politseinikud on siis need, kes meid sel hetkel aidata saavad. See võib juhtuda igaühega, kui me vajame hädasti kiirabi või politseid, kuid neid meile appi ei saadate, sest lihtsalt ei ole, keda saata. Mind isiklikult teeb murelikuks, kui ma tean, et niigi päästeametnike on vähe. Kuid, kui neid on veel vähem, mis siis saab....??

Teisalt mõeldes, kaldun ka poliitikute poole.
Kindlasti on neil raske töö, suur hulk inimesi ei ole rahul nende tegemistega ja kõik, mis teevad, kantakse meedia vahendusel ette. Olgu see siis hea või halb. Olen seda meelt, et riigikogu liikmetel peab olema vääriline palk selle töö tegemisel. Nad on palju vaeva näinud, et saavutada seda positsiooni.  Poliitik ei saa olla harimata, oma teadmisi on nad kindlasti pidevalt täiendanud. Omandanud tugeva hariduse ja näinud palju vaeva, et kõrgele ametikohale saada. Kõik me ei sobikski poliitikuteks. Pigem usaldame neid, kes seda tööd rohkem tunnevad ja teavad- me ju ise oleme valinud sellise koosseisu. Ja samas, kõik inimesed, kellel on huvi, saavad ka ise kandideerida.

Eks igaüks peab ise otsustama, kas sellist valitsust me tahtsimegi? Kuid nagu ütleb rahvatarkus: Uus ei pruugi olla alati parim. Lihtsalt proovime elada nii, et kõigil oleks hea:)

Esimene loeng

Istudes kommunikatsiooniteooria esimeses loengus ja kuuldes, et peame hakkama blogi pidama, mõtlesin, et see küll minule ei ole. Kodus sellesse süvenedes, tundub, et asi nii hull polegi. Ennast väga heaks sõnameistriks ei pea aga püüan esimese loengu põhjal kokkuvõtte teha, mis mul sellest meelde jäi.

Kommunikatsioon ehk suhtlus on see, mida me igapäevaselt kasutame. Selle tagajärjel tekivad tähenduste loomine ja vahetus. Kommunikatsiooni protsess ei peatu kunagi ja see on sama vajalik nagu söömine ja joomine. Tänapäeva kommunikatsioon, võrreldes aastakümneid tagasi, on muutunud väga kiireks. Meil on olemas internet, mobiiltelefonid ja kõik muu, et oma teavet kiiresti edastada. Informatsiooni edastamine saab olla kas ühe-või mitmesuunaline. Esimese puhul informatsiooni edastaja ei oota, et talle anatakse tagasisidet või vastatakse. Teise puhul aga ootame oma sõnumile vastust ning sõnumi saajad peavad mõistma, mida me neile edastasime. Kui inimesed ei saa aru meie sõnumist siis järelikult on sõnumi saatja tõlgendanud ennast valesti või segaselt. Informatsiooni edastamisega me loome uusi tähendusi, kui me teeme seda ebaselgelt siis järelikult me ka ei hooli teistest. Uue tähenduse loomisel on kolm lüli: Esimene, kes sõnumi väljastab, teiseks, mida see sõnum või teada tähendab ja kolmas, kes selle vastu võtab.

Suheldes erinevates ringkondades, peame suutma ennast kontrollida, mida me seal räägime. Olles koos heade sõpradega, saame suhelda vabamalt, sest tunneme ja mõistame teineteist. Olles aga koolis, suheldes õppejõuga siis suhtluskeel peaks olema korrektsem.
Ka tänapäeva nn. uue ajastu komminukatsioonil ehk võrguühiskonnal on omad kombed ja tavad. Võrguühiskonnas on võim ümber paigutatud- kõik, kes tahavad saaada ja jagada infot saavad ka seda teha. Mitte nagu nõukogude ajal, kus infojagajaks olid ainult "tähtsad mehed" , kes tahtsid olla ajakirjanduse esilehtedel ja meedias sõnavõtta. Vanemates põlvkondades ei olnud kommunikatsioon levinud ja inimesi sunniti vaikima, selle tulemuseks on peaaegu tervel põlvkonnal kommunikatsiooni kultuur puudulik. Tänapäeva võrguühiskonda kutsutakse veel nn. massikirjutise ühiskonnaks. Kõigil on õigus sõnavabadusele, kuid nende väljaütlemiste eest tuleb ka vastutada. Internetis on võimalik kommenteerida kõiki artikleid, kuid paraku kogu aeg ei mõelda, mida suust välja aetakse. Arvatakse, et kui midagi öelda siis ei pea vastutama, kuid tegelikult on võimalik kindlaks teha, kes mida ütles.

Siinkohal oma esime blogi sissekande lõpetaks. Kui midagi jäi ebaselgeks siis järelikult ei väljendanud ma kõigis asjades ennast õigesti:)