Raivo Palmaru loeng

Teiste blogisid lugedes, on eelmise loengu arvamused läinud lahku. On neid, kes kiidavad Palmaru loenguid ja neid, kellele need nii väga ei meeldinud. Mõned lausa nimetasid seda loengut väga igavaks. Seda näitas ka tõsiasi, et peale esimest pausi lahkusid peaaegu pooled üliõpilased. Keegi julges ka kõva häälega öelda, et ei saa millestki aru. Kuid samas oli ka neid, kes töötasid hoolega kaasa.

Ma ise proovisin tagantjärgi mõelda, et mis kõige rohkem jäi sellest teemast meelde, et ei peaks kogu loengut blogisse ümber kirjutama, vaid võtaks ühe kindla asja ja kirjutaks sellest. Kuid ausalt öeldes, ei meenu midagi erilist. Ka vihikust konspekte sirvides, ei leidnud midagi säravat, millel peatuda. Loengut oli väga raske jälgida. Kohati tundus, et tegemist on mingi muu keelega, mida mõistab ainult õppejõud. Loengu maht oli väga suur ja seoses sellega tuli juurde ka palju uusi mõisteid ja sõnu, millest varem kuulnudki polnud. Kui järg kadus ära siis ei saanud enam midagi aru, sest uued teemad tulid kohe peale. Loengu alguses juba õppejõud mainis, et võib olla jääb ajast väheks. See pani peas juba tulukese tööle, et vist on tulemas suur ajude ragistamine ja seda see ka oli. Isiklikult mulle väga meeldis õppejõu pühendumine oma tundi ja teemasse. Ta andis kindlasti maksimumi, kuid sel hetkel ja ka praegu tundub eelneva loengu teema väga keeruline.

Mulle isiklikult meeldivad meie vanad loengud rohkem. Need tunduvad huvitavamad. Kõik jutud ja teemad on loomingulisemad ja ka raskemad mõisted on lihtsamalt ära seletatud.

Karjuv tankla

Täna juhtusin ajalehest lugema artiklit, kus Tartus oleva Olerexi rääkiv tankla oli saanud vastu hambaid. Algul ainult pealkirja lugedes mõtlesin, et see on mingi nali, kuid teema läbi lugedes, nii enam ei arvanud. Kas nüüd on kätte jõudnud juba see aeg, kus kakeldakse ka masinatega?

Õhtulehes oli kirjas, et automaadi ekraan oli käega puruks löödud ning hetkel sellega tankida ei saa. Kogu tegevus oli jäänud ka videokaamera lindile, mis loodetavasti aitab lõhkuja tabada.

Natuke aega tagasi jooksis meediast läbi uudis, et Olerex on Eestis püstitanud esimese automaatjaama, mis suhtleb (räägib) klientidega. Ise küll kasutanud ei ole, kuid olen kuulnud, et pidi päris mugav olema kasutada seda. Toimingud ja kogu tankimine pidi toimuma kiireminim, kui muidu. Kuid nagu artiklis selgus, ajutiselt seda kasutada ei saa. Automaatjaama ekraan tuleb ära vahetada ja süsteemid üle vaadata.
Tänapäeval me ei suhtle enam ainult inimeste ja loomadega, vaid ka tehnikaga. Tehnika areng on olnud väga kiire ja nüüd meil tulebki juba rääkida ka masinatega. Esimeses komunikatsiooniteoorias oli ka juttu, et eelneval põlvkonnal on kummunikatsioon puudulik. Nad ei saanud öelda seda, mida soovisid. Nendel oli aga see tingitud sellest, et me olime võõra võimu käes ning kõik tegevused ja ütlused olid piiratud. Nüüd aga olema täiesti iseseisev riik ja kõigil on võimalus õppida ja ennast harida nii, nagu me seda ise soovime.
Iga uus põlvkod on aga erinev, nii ka teod ja tegemised. Eks me kõik oleme teinud natuke pätust, kuid miks meil on vaja lõhkuda seda, mis meile ei kuulu? Kakelgu omavahel nii palju, kui jaksavad! Kuid millised need inimesed üldse välja näevad, kes niimoodi käituvad? Kas nad on sellised, kes enda arust on kõvad mehed, kuid kui näost näkku rääkida siis värisevad nagu puude lehed? Ja kui siis jälle oma võimu saab näidata siis ikka masinate peal. Ma arvan, et kõiki selliseid me tänaval ära ei tunneks, kuigi nad liiguvad iga päev meie keskel. Kindlasti on selline tegevus kinni kasvatuse puudumisest, sest normaalne inimene nii ei teeks.

Nii nagu areneb ühiskond, arenevad ka erinevad suhtlused. Varsti on täiesti loomulik, et me ei suhtle enam ainult teiste inimestega, vaid ka rääkivate masinatega. Proovime need muutused vastu võtta, mitte neid kahe käega hävitada. Kokkuvõtteks on nad ikka loodud meid aitama.