Raivo Palmaru loeng

Teiste blogisid lugedes, on eelmise loengu arvamused läinud lahku. On neid, kes kiidavad Palmaru loenguid ja neid, kellele need nii väga ei meeldinud. Mõned lausa nimetasid seda loengut väga igavaks. Seda näitas ka tõsiasi, et peale esimest pausi lahkusid peaaegu pooled üliõpilased. Keegi julges ka kõva häälega öelda, et ei saa millestki aru. Kuid samas oli ka neid, kes töötasid hoolega kaasa.

Ma ise proovisin tagantjärgi mõelda, et mis kõige rohkem jäi sellest teemast meelde, et ei peaks kogu loengut blogisse ümber kirjutama, vaid võtaks ühe kindla asja ja kirjutaks sellest. Kuid ausalt öeldes, ei meenu midagi erilist. Ka vihikust konspekte sirvides, ei leidnud midagi säravat, millel peatuda. Loengut oli väga raske jälgida. Kohati tundus, et tegemist on mingi muu keelega, mida mõistab ainult õppejõud. Loengu maht oli väga suur ja seoses sellega tuli juurde ka palju uusi mõisteid ja sõnu, millest varem kuulnudki polnud. Kui järg kadus ära siis ei saanud enam midagi aru, sest uued teemad tulid kohe peale. Loengu alguses juba õppejõud mainis, et võib olla jääb ajast väheks. See pani peas juba tulukese tööle, et vist on tulemas suur ajude ragistamine ja seda see ka oli. Isiklikult mulle väga meeldis õppejõu pühendumine oma tundi ja teemasse. Ta andis kindlasti maksimumi, kuid sel hetkel ja ka praegu tundub eelneva loengu teema väga keeruline.

Mulle isiklikult meeldivad meie vanad loengud rohkem. Need tunduvad huvitavamad. Kõik jutud ja teemad on loomingulisemad ja ka raskemad mõisted on lihtsamalt ära seletatud.