Esimene loeng

Istudes kommunikatsiooniteooria esimeses loengus ja kuuldes, et peame hakkama blogi pidama, mõtlesin, et see küll minule ei ole. Kodus sellesse süvenedes, tundub, et asi nii hull polegi. Ennast väga heaks sõnameistriks ei pea aga püüan esimese loengu põhjal kokkuvõtte teha, mis mul sellest meelde jäi.

Kommunikatsioon ehk suhtlus on see, mida me igapäevaselt kasutame. Selle tagajärjel tekivad tähenduste loomine ja vahetus. Kommunikatsiooni protsess ei peatu kunagi ja see on sama vajalik nagu söömine ja joomine. Tänapäeva kommunikatsioon, võrreldes aastakümneid tagasi, on muutunud väga kiireks. Meil on olemas internet, mobiiltelefonid ja kõik muu, et oma teavet kiiresti edastada. Informatsiooni edastamine saab olla kas ühe-või mitmesuunaline. Esimese puhul informatsiooni edastaja ei oota, et talle anatakse tagasisidet või vastatakse. Teise puhul aga ootame oma sõnumile vastust ning sõnumi saajad peavad mõistma, mida me neile edastasime. Kui inimesed ei saa aru meie sõnumist siis järelikult on sõnumi saatja tõlgendanud ennast valesti või segaselt. Informatsiooni edastamisega me loome uusi tähendusi, kui me teeme seda ebaselgelt siis järelikult me ka ei hooli teistest. Uue tähenduse loomisel on kolm lüli: Esimene, kes sõnumi väljastab, teiseks, mida see sõnum või teada tähendab ja kolmas, kes selle vastu võtab.

Suheldes erinevates ringkondades, peame suutma ennast kontrollida, mida me seal räägime. Olles koos heade sõpradega, saame suhelda vabamalt, sest tunneme ja mõistame teineteist. Olles aga koolis, suheldes õppejõuga siis suhtluskeel peaks olema korrektsem.
Ka tänapäeva nn. uue ajastu komminukatsioonil ehk võrguühiskonnal on omad kombed ja tavad. Võrguühiskonnas on võim ümber paigutatud- kõik, kes tahavad saaada ja jagada infot saavad ka seda teha. Mitte nagu nõukogude ajal, kus infojagajaks olid ainult "tähtsad mehed" , kes tahtsid olla ajakirjanduse esilehtedel ja meedias sõnavõtta. Vanemates põlvkondades ei olnud kommunikatsioon levinud ja inimesi sunniti vaikima, selle tulemuseks on peaaegu tervel põlvkonnal kommunikatsiooni kultuur puudulik. Tänapäeva võrguühiskonda kutsutakse veel nn. massikirjutise ühiskonnaks. Kõigil on õigus sõnavabadusele, kuid nende väljaütlemiste eest tuleb ka vastutada. Internetis on võimalik kommenteerida kõiki artikleid, kuid paraku kogu aeg ei mõelda, mida suust välja aetakse. Arvatakse, et kui midagi öelda siis ei pea vastutama, kuid tegelikult on võimalik kindlaks teha, kes mida ütles.

Siinkohal oma esime blogi sissekande lõpetaks. Kui midagi jäi ebaselgeks siis järelikult ei väljendanud ma kõigis asjades ennast õigesti:)