Poliitikute palgatõus- õige või vale?

Käesoleval nädalal on ajakirjandusest ja televisioonist mulle silma jäänud poliitikute jägmise aasta palgatõus ja avaliku sektori suur töökohtade kaotamine. Olen sellel teemal palju mõelnud ja tegelikult ei teagi, kas olla poliitikutes pettunud, või hoopis neile kaasa tunda.

Erinevates meediakanalites on räägitud palju, kuidas riik kavatseb koondada suure hulga politsei- ja päästeametnikke, jätab kultuuritöötajate ja õpetajate palgad muutmata, kuid tõstab poliitikute palkasid. Tänases Postimehes oli teema, et riigikogulaste palk tõuseb 246 Euro võrra kuus, see on mõne täiskohaga töötaja kuupalk. Ausalt öeldes tegi selle artikli lugemine päris kurjaks. Selles räägiti, et riigikogu liikmed ei saa sinna midagi teha- palk lihtsalt tõuseb. See on eelneva valituse poolt nii paika pandud ja nii see peab olema, kuigi eelmine valitsus oli ju tegelikult sisuliselt sama. Antud artiklis oli keegi riigikogu liige ka vastanud ajakirjaniku küsimusele, et miks valitsus midagi ette ei võta? Vastuseks oli, et tema üksi ei saa midagi teha, kuid samas põhiseaduse järgi on igal riigikogu liikmel uue seaduse algatamis õigus. Kas ei julgeta teistest erineda või kellel siis ikka on midagi raha vastu? Viimasel ajal tundub üha rohkem, et valitsust huvitab rohkem enese elu paremaks muutmine, mitte et rahval oleks hea elada. Kuigi mõistan, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja kindlasti ei saa igaühe arvamust võtta, kui kindlat otsust. Tuleb ikka arvestada enamuse otsusega. Erki Nool tõi välja, et kui riigikogu liikmetel "tuleb raha vastu võtta" siis maksame selle lihtsalt riigile tagasi. Arvan, et selline käitumine neile kahju ei tee, pigem tõstab populaarsust. Tagasi saadud raha võiks suunata sinna, kus seda hädasti oleks vaja. Neid kohti on kindlasti palju. Üks sektor, mida tuleb tasustada paremini, on päästetöötajad.
Kas tõesti hakkame mõtlema siis, kui on juhtunud mingi suurem õnnetus või katastroof? Paraku, seda me ette ei näe. Ka näiteid ei pea tooma väga kaugelt- Norra sündmused. Päästjad ja politseinikud on siis need, kes meid sel hetkel aidata saavad. See võib juhtuda igaühega, kui me vajame hädasti kiirabi või politseid, kuid neid meile appi ei saadate, sest lihtsalt ei ole, keda saata. Mind isiklikult teeb murelikuks, kui ma tean, et niigi päästeametnike on vähe. Kuid, kui neid on veel vähem, mis siis saab....??

Teisalt mõeldes, kaldun ka poliitikute poole.
Kindlasti on neil raske töö, suur hulk inimesi ei ole rahul nende tegemistega ja kõik, mis teevad, kantakse meedia vahendusel ette. Olgu see siis hea või halb. Olen seda meelt, et riigikogu liikmetel peab olema vääriline palk selle töö tegemisel. Nad on palju vaeva näinud, et saavutada seda positsiooni.  Poliitik ei saa olla harimata, oma teadmisi on nad kindlasti pidevalt täiendanud. Omandanud tugeva hariduse ja näinud palju vaeva, et kõrgele ametikohale saada. Kõik me ei sobikski poliitikuteks. Pigem usaldame neid, kes seda tööd rohkem tunnevad ja teavad- me ju ise oleme valinud sellise koosseisu. Ja samas, kõik inimesed, kellel on huvi, saavad ka ise kandideerida.

Eks igaüks peab ise otsustama, kas sellist valitsust me tahtsimegi? Kuid nagu ütleb rahvatarkus: Uus ei pruugi olla alati parim. Lihtsalt proovime elada nii, et kõigil oleks hea:)