Sellel nädalal on olnud palju juttu, et maailma rahvaarv ületas 7 miljardi piiri. Kuigi täpsed andmed rahvaarvu kohta pole teada, arvavad teadjad inimesed, et sel esmaspäeval täitus seitsme miljardi piir. Ja see arv pidevalt kasvab. Sajandi lõpuks ennustatakse, et maakeral elab üle 12 miljardi inimese. Aga palju see planeet kannatab?
Alles 15-20 aastat tagasi oli meid kuus miljardit. Rahvaarvu kiire kasv on tingitud sellest, et inimesed elavad kauem. Elutingimused ja toidu kättesaadavus on paranenud ning ka arstiabi muutub järjest paremaks. Kuid kõik see toimub millegi arvelt! Juba pragu on tarbimine liiga suur, elatakse tulevaste põlvkondade arvelt. Ajaloos pole kunagi olnud nii palju prügi ja saastamist, kui seda on praegu. Ja mis siis saab, kui meid saab olema veel rohkem? Olen lugenud erinevate teadjate meeste artikleid ja arvamused on läinud enam vähem ühte suunda. Arvatakse, et 11-12 miljardit on see maksimumpiir, millest enam rohkem üle minna ei saa. Siis on juba inimasustus niivõrd suur ja tihe, et kui kuskil tuleb mingi suurem haigus või katastroof siis lihtsalt ei jõuta inimesi nii kiiresti evakueerida. Ja polegi kuhugi evakueerida. Haigused levivad kiiresti ja lõpuks loodus reguleerib kõik jälle nii nagu see peab olema. Umbes 150-200 aasta pärast pidi inimesi olema jälle "ainult" kaks miljardit. Kuid need on ainult oletused ja arvamused.
Kindlasti üks suuremaid probleeme praegu ja ka tulevikus on nälg ja vaesus. Juba olemasoleva seitsme miljardi inimese hulgas on miljard neid, kes elavad alla igasugust arvestust. Nad on pidevas näljas, neil ei ole kodu ning üldjuhul puudub neil ka haridus. Arvatakse, et see sama miljard pole elus kordagi hoidnud käes raha ega helistanud telefoniga. Nad ei tea, mis toimub maailmas, neil puudub igasugune ühendus kaasaegse maailmaga. Ainuüksi mõnes Aafrika riigis elab samapalju inimesi prügimäel, kui on Balti riikides inimesi kokku. Kõige suuremad probleemid ongi just arengumaadega. Nendes riikides puudub pereplaneerimise programm. Seda on tunnistatud ka ÜRO isikud, et suurt rõhku on pannud inimeste näljahädade ja haiguste peatamiseks, kuid ei ole tähelepanu pööranud kasvavale rahvaarvule. Üks suuremaid väljundeid vaesuset vabanemiseks on tegelemine spordiga. Jooksumeeste poolest on see väga levinud Aafrikas. Neil on väga suur tahtejõud, iga nende treening on kui võistlus, sest paremad saavad ainult tippu. Olen kuulnud Eesti jooksjate käest, kes käivad Aafrikas laagrites, et treeningud kohalikega on kõige raskemad. Armu ei anta kellelegi ja kes ei jõua on lihsalt nõrk. Tugevamaid ootab ees aga jõudmine tiitlivõistlustele. Sinna jõudes suudavad nad juba ka peale enda ära toita oma pere ja ka sugulased. Inimesed ei ole aga võrdsed ja mõnel meist on rohkem vedanud.
Selle nälgiva miljardi inimkonna hulgas on ka “kuldne miljard”. Jõukas osa inimkonnast, kes viskab ära veerandi toidust või isegi rohkem. Ja mis kõige hullem, et nälgijateni pole neid jääke kuidagi võimalik toimetada. Minuteada isegi Eestis ei tohi suuremad toiduketid anda vananenud või kohe halvaks minevat toitu kodututele ja neile, kes seda hädasti vajaksid. Kõik tuleb ära visata. Selle “kuldse miljardi” hulka kuulume ka meie, eestlased. Me oleme haritud, meil on võimalus arstiabile, arvutid ja toidureklaamid on meie igapäeva elu osa. Kuigi ka siin on paljudel raske, siis kui vähegi tahtmist ja suuta midagi teha, siis peaks eluga ikka hakkama saama. Võrreldes arengumaadega on meie hüved päris head. Meil pole vaja teha lõket. Majad köetakse kusagilt kaugelt. Kust täpsemalt, paljud kindlasti ei teagi. Vaja on vaid maksta. Elekter ja ka isegi toit tuleb koju kätte. On ainult vaja maksta. Toiduvalik pärast ei pea muretsema- see on väga suur.
On välja arvutatud, et kõikide inimeste toitmiseks on järgneva 40 aasta jooksul vaja toota nii palju toitu, nagu seda on tehtud viimase 8000 aastaga. Tundub päris hirmutav. Arvatakse, et selle tõttu on selle sajandi keskpaigaks meie planeet tundmatuseni muutunud, inimkond peab võitlema aina kahanevate ressursside eest. Taedlaste jaoks on suurimaks probleemiks ressursside kahanemine ja nappus. Kuid samas kerkivad järgneva 40 aasta jooksul inimeste sissetulekud, tekitades rahvusvahelisele toiduainetetööstusele lisapinget. Koos sissetulekute kasvuga liiguvad inimesed toitumisahelas ülespoole, süües siis rohkem head ja paremat, võrreldes sellega, kui nad vaesemad olid. Asjatundjate sõnul kulub poole kilogrammi liha tootmiseks 3,4 kilogrammi teravilja ning umbes 1,5 – 2 kilogrammi teravilja, et toota pool kilogrammi juustu. Rahvaarvu kasvades suurenevad vajadused, kuid planeet jääb samaks. USAs toimunud konverentsil osalenud kutsusid riigijuhte ja teadlasi üles muutma kiiresti toiduainete tootmise viise. Osa eksperte on aga arvamusel, et keskenduda tuleb hoopis rahvastiku juurdekasvu pidurdamisele Aafrika ja Aasia arengumaades.
Igapäevaselt ei tunnetagi, kui palju maailm on muutunud, kuid vaadates ajas tagasi siis rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem. Praegune inimkond peaks ikka arvestama ka tulevaste põlvkondadega, et ka nemad saaksid normaalsetes tingimustes elada. Me ei saa kõike seda ära kulutada mõne aastakümnega, mis tegelikult on mõeldud tarbimiseks aasta sadu või isegi aasta tuhendeid.
Alles 15-20 aastat tagasi oli meid kuus miljardit. Rahvaarvu kiire kasv on tingitud sellest, et inimesed elavad kauem. Elutingimused ja toidu kättesaadavus on paranenud ning ka arstiabi muutub järjest paremaks. Kuid kõik see toimub millegi arvelt! Juba pragu on tarbimine liiga suur, elatakse tulevaste põlvkondade arvelt. Ajaloos pole kunagi olnud nii palju prügi ja saastamist, kui seda on praegu. Ja mis siis saab, kui meid saab olema veel rohkem? Olen lugenud erinevate teadjate meeste artikleid ja arvamused on läinud enam vähem ühte suunda. Arvatakse, et 11-12 miljardit on see maksimumpiir, millest enam rohkem üle minna ei saa. Siis on juba inimasustus niivõrd suur ja tihe, et kui kuskil tuleb mingi suurem haigus või katastroof siis lihtsalt ei jõuta inimesi nii kiiresti evakueerida. Ja polegi kuhugi evakueerida. Haigused levivad kiiresti ja lõpuks loodus reguleerib kõik jälle nii nagu see peab olema. Umbes 150-200 aasta pärast pidi inimesi olema jälle "ainult" kaks miljardit. Kuid need on ainult oletused ja arvamused.
Kindlasti üks suuremaid probleeme praegu ja ka tulevikus on nälg ja vaesus. Juba olemasoleva seitsme miljardi inimese hulgas on miljard neid, kes elavad alla igasugust arvestust. Nad on pidevas näljas, neil ei ole kodu ning üldjuhul puudub neil ka haridus. Arvatakse, et see sama miljard pole elus kordagi hoidnud käes raha ega helistanud telefoniga. Nad ei tea, mis toimub maailmas, neil puudub igasugune ühendus kaasaegse maailmaga. Ainuüksi mõnes Aafrika riigis elab samapalju inimesi prügimäel, kui on Balti riikides inimesi kokku. Kõige suuremad probleemid ongi just arengumaadega. Nendes riikides puudub pereplaneerimise programm. Seda on tunnistatud ka ÜRO isikud, et suurt rõhku on pannud inimeste näljahädade ja haiguste peatamiseks, kuid ei ole tähelepanu pööranud kasvavale rahvaarvule. Üks suuremaid väljundeid vaesuset vabanemiseks on tegelemine spordiga. Jooksumeeste poolest on see väga levinud Aafrikas. Neil on väga suur tahtejõud, iga nende treening on kui võistlus, sest paremad saavad ainult tippu. Olen kuulnud Eesti jooksjate käest, kes käivad Aafrikas laagrites, et treeningud kohalikega on kõige raskemad. Armu ei anta kellelegi ja kes ei jõua on lihsalt nõrk. Tugevamaid ootab ees aga jõudmine tiitlivõistlustele. Sinna jõudes suudavad nad juba ka peale enda ära toita oma pere ja ka sugulased. Inimesed ei ole aga võrdsed ja mõnel meist on rohkem vedanud.
Selle nälgiva miljardi inimkonna hulgas on ka “kuldne miljard”. Jõukas osa inimkonnast, kes viskab ära veerandi toidust või isegi rohkem. Ja mis kõige hullem, et nälgijateni pole neid jääke kuidagi võimalik toimetada. Minuteada isegi Eestis ei tohi suuremad toiduketid anda vananenud või kohe halvaks minevat toitu kodututele ja neile, kes seda hädasti vajaksid. Kõik tuleb ära visata. Selle “kuldse miljardi” hulka kuulume ka meie, eestlased. Me oleme haritud, meil on võimalus arstiabile, arvutid ja toidureklaamid on meie igapäeva elu osa. Kuigi ka siin on paljudel raske, siis kui vähegi tahtmist ja suuta midagi teha, siis peaks eluga ikka hakkama saama. Võrreldes arengumaadega on meie hüved päris head. Meil pole vaja teha lõket. Majad köetakse kusagilt kaugelt. Kust täpsemalt, paljud kindlasti ei teagi. Vaja on vaid maksta. Elekter ja ka isegi toit tuleb koju kätte. On ainult vaja maksta. Toiduvalik pärast ei pea muretsema- see on väga suur.
On välja arvutatud, et kõikide inimeste toitmiseks on järgneva 40 aasta jooksul vaja toota nii palju toitu, nagu seda on tehtud viimase 8000 aastaga. Tundub päris hirmutav. Arvatakse, et selle tõttu on selle sajandi keskpaigaks meie planeet tundmatuseni muutunud, inimkond peab võitlema aina kahanevate ressursside eest. Taedlaste jaoks on suurimaks probleemiks ressursside kahanemine ja nappus. Kuid samas kerkivad järgneva 40 aasta jooksul inimeste sissetulekud, tekitades rahvusvahelisele toiduainetetööstusele lisapinget. Koos sissetulekute kasvuga liiguvad inimesed toitumisahelas ülespoole, süües siis rohkem head ja paremat, võrreldes sellega, kui nad vaesemad olid. Asjatundjate sõnul kulub poole kilogrammi liha tootmiseks 3,4 kilogrammi teravilja ning umbes 1,5 – 2 kilogrammi teravilja, et toota pool kilogrammi juustu. Rahvaarvu kasvades suurenevad vajadused, kuid planeet jääb samaks. USAs toimunud konverentsil osalenud kutsusid riigijuhte ja teadlasi üles muutma kiiresti toiduainete tootmise viise. Osa eksperte on aga arvamusel, et keskenduda tuleb hoopis rahvastiku juurdekasvu pidurdamisele Aafrika ja Aasia arengumaades.
Igapäevaselt ei tunnetagi, kui palju maailm on muutunud, kuid vaadates ajas tagasi siis rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem. Praegune inimkond peaks ikka arvestama ka tulevaste põlvkondadega, et ka nemad saaksid normaalsetes tingimustes elada. Me ei saa kõike seda ära kulutada mõne aastakümnega, mis tegelikult on mõeldud tarbimiseks aasta sadu või isegi aasta tuhendeid.
No comments:
Post a Comment