Hommikune mõttetera...

Ma arvan, et igaüks meist on kogenud tunnet, et vahepeal on elu ikka raske. Tegemist vajavad asjad kuhjuvad ja kuhjuvad kokku, aga aega lihtsalt ei ole kõigi nendega tegeleda. Kas me oleme siis võtnud liiga palju kohustusi enda kanda? Arvan, et mitte. Mida rohkem aktiivsed me oleme, seda rohkem me suudame ka ära teha. Eks elu ongi selline- kord sõidame ülesmäge ja kord kihutame alla kuristikku. Kuid kui tahame jõuda tippu, siis tuleb näha palju vaeva, läbi käia tulest ja vees, ja vahepeal valida halva ja veel halvema valiku seast parim. Samas me oleme õnnelikud, et me oleme midagi saavutanud, mitte nagu mõned, kes jäävadki tegema tööd, mis ei ole just kõige meeldivam...