Natuke kohustuslikku kirjandust

Läks aega aga sain ka lõpuks raamatu lugemisega ühelepoole. Vahepeal pidin ka sõnaraamatust abi otsima, sest mõningad lõigud olid päris raskesti arusaadavad. Teen siis väikese ülevaate, mis mulle meelde jäi. 

Üldjuhul rääkis raamat sellest, mida me juba loengus ka rääkinud oleme. Kuigi sain teada ka palju uut. Kõige rohkem jäi meelde see, et kommunikatsioon on nii tavaline, et me igapäevaselt ei mõtlegi selle. Tegelikult ju kommunikatsioon on kõikjal meie ümber. Isegi, kui me ei räägi või ei kasuta kehakeelt, näitame me märkide ja sümbolite abil oma tundeid ja olekut. Olgu selleks siis nutt või naer, isegi punastamine- kõik see annab teistele teavet, mida me tegelikult tunneme. Raamatus käsitleti ka seda, et kommunikatsioon ei ole ainult inimeste, vaid kõigi elusolendite vahel. Loomad suhtlevad näiteks häälitsuste abil.  Saarmastel (veeloomad, kes langetavad puid) on ohukorral kombeks oma lapiku sabaga plärtsatada vastu vett, andes teistele teada, et nüüd on vaja põgeneda. Ka eri valdkondade inimestel on suhtlemine erinev. Näiteks IT inimeste omavaheline suhtlemine võib tunduda mõnele kohati raskem, kui hiina keel, sest neil on omad lühendid ja märgid, mille abil nende töö on üheselt mõistetav. Või näiteks korvpallurid, kes rünnaku olukorras tõstavad näppe või sikutavad särki, andes meeskonnakaaslastele teada, et nüüd me teeme nii. Ka kõik see on suhtlemine.

Raamatus oli juttu ka sellest, kuidas kommunikatsioon on muutunud ja arenenud läbi ajaloo. Esimesed inimesed maalisid koopa seintele ja kirjutasid kividele. Kuigi ka tänapäeval kasutame me samu võtteid, kirjutades paberile ja kasutades selleks pliiatsit, siis tegelikult on ka palju muutunud. Kõik me kasutame igapäevaseks suhtlemiseks interneti ja mobiiltelefone. Ka kõnekeel on kohati muutunud. On tekkinud erinevad slängid ja väljendid, mis arvatavasti vanemale generatsioonile ei ütle midagi.  Aga see on ka loomulik, sest ühikond on pidevas arengus ja samamoodi areneb suhtlemine. Kes oleks 200 või rohkem aastat tagasi arvanud, et suhtlemiseks teiste inimestega ei pea sa enam tegema muud, kui võtma välja oma telefoni ja lihtsalt helistama.  

Raamatu tekstist jäi veel pähe kummitama mõte, et kommunikeerudes kasvavad meie teadmised ja oskused. See tundub nii loogiline ja enesest mõistetav, et enne ei olegi sellele mõelnud...

 Ja nüüd kõik suhtlema, sest keegi ei taha jääda rumalaks:)