Libafännid

Reede õhtul polnud vist ainsatki perekonda, kes ei vaataks jalgpalli. Kogu Eesti oli suure mängu ootuses, kõik hingasid, kui ühes rütmis. Meedias räägiti jalgpallist ja isegi sõprade või töökaaslastega juttu ajades, läks teema ikka reedesele mängule. Kõik oli ilus, kuni... Eesti kaotas mängu 0:4 Ja siis hakkas seda pori ja soppa lendama igalt poolt. Meedias oli jälle pealkirjad nagu katastroof, põrumine jms. Netikommentaatorid andsid sõrmedele valu ja tõmbasid vee peale kogu jalgpallikoondisele. Kuigi meil on sõnavabadus, kõigil on õigus oma arvamust avaldada, ei saa ma aru neist, kes peavad kirjutama roppusi ja muud ebaväärikat. Postitusi saab teha ka inimlikumalt. Paljud netikommentaatorid, kes seda teemat kommenteerisid, on kindlasti spordikauged või lihtsalt väga kibestunud inimesed. Tundub, et Eestis nii ongi kombeks, kui kellegil läheb hästi, siis on staadionid ja spordisaalid rahvast täis, sportlasi kantakse "kätel". Põrumise korral aga tambitakse maa alla. Ega muidu vanarahvas ei räägiks, et eestlastel ainsana  puudub "põrguaugu" juures valvur, sest kes vähegi hakkab august välja saama, tõmmatakse teiste poolt kohe auku tagasi. Spordis paraku keegi tulemusi ette ei näe ja sellepärast seda tulebki nautida. Kuigi meie meeskond kaotas, ei tohiks me neid maha teha, vaid olema rõõmsad, et nad üldse nii kaugele jõudsid. Kui oleme neid toetanud siis teeme seda ka lõpuni. Kõigile, kes peavad ennast spordifänniks, soovitan soojalt vaadata korvpalli Euroliiga meeskonna Partizan-i poolehoidjaid. Saalis on üle kümne tuhande fänni ja isegi meeskonna kaotuse korral toetavad nad meekonda edasi.