Vaadates tagasi kogu kommunikatsiooniteooria ainele, olen juurde saanud palju uusi teadmisi. Sellepärast ma tegelikult kooli tulingi, et targemaks saada:) Enne ei mõelnudki suhtlemisele nii, nagu teen seda praegu. Tööalastel ja tähtsamatel jutuajamistel proovin ikka jälgida, mida suust välja ajan ja, et kas kõik ikka mõistavad, mida ma räägin. Tagasiside kommunikatsiooniteooriast on igaljuhul väga positiivne. Ainet on võimalik õpetada mitu moodi, ja nagu näha, saab ka nii asjad ära seletada ja väga edukalt. Ei pea kõike pähe tuupima ja vihikusse konspekteerima, vaid seletuste ja näidete abil asjade selgeks tegemine on väga hea, jääb ka paremini meelde. Kui kõik kommunikatsiooniteooria loengud oleks olnud härra Palmaru stiilis, siis oleks olnud väga raske. Mitte, et mul tema vastu midagi oleks, vastupidi, ta on oma aines niivõrd sees ja see haarab ka teisi, kuid kogu loengu sisu oli väga raske ja veel raskem oli kaasa mõelda, sest mõisted tundusid kõik ühesugused, kuigi tähendused olid hoopis erinevad. Isiklikult arvan, et kui härra Palmaru oleks nende kohta eksami teinud, siis ma poleks isegi spikerdades läbi saanud.
Väga hea näide kommunikatsiooni ja kogu
suhtlemise kohta oli viimases loengus see mäng. See näitab ikka palju, kuidas sõnumi saatja oma
sõnumit teistele edastab. Ja muidugi ka seda, kui sama sisu rääkida teist
korda üle. Kui teistkordsel kuulamisel ka sõnum kohale ei jõua, siis kas on
tegemist raske sisulise sõnumiga või info edastaja ei suuda ennast piisavalt
väljendada. Kas see näide puudutab ka õppejõude? Kui näiteks tuupita
matemaatikat ja mitte midagi aru ei saa, kas siis olen mina rumal või ei suuda
õpetaja mulle piisavalt seda teemat selgeks teha. Kahe otsaga asi.
Viimane loeng oli minu arust väga põnev. Ja
viimane kohtumine peabki hea maitse jätma, siis järgmine kord on hea tagasi
tulla. Kes ikka tahaks minna karukoopasse tagasi, kui ta sealt kord elusalt
juba on pääsenud.
No comments:
Post a Comment