Natuke kohustuslikku kirjandust

Läks aega aga sain ka lõpuks raamatu lugemisega ühelepoole. Vahepeal pidin ka sõnaraamatust abi otsima, sest mõningad lõigud olid päris raskesti arusaadavad. Teen siis väikese ülevaate, mis mulle meelde jäi. 

Üldjuhul rääkis raamat sellest, mida me juba loengus ka rääkinud oleme. Kuigi sain teada ka palju uut. Kõige rohkem jäi meelde see, et kommunikatsioon on nii tavaline, et me igapäevaselt ei mõtlegi selle. Tegelikult ju kommunikatsioon on kõikjal meie ümber. Isegi, kui me ei räägi või ei kasuta kehakeelt, näitame me märkide ja sümbolite abil oma tundeid ja olekut. Olgu selleks siis nutt või naer, isegi punastamine- kõik see annab teistele teavet, mida me tegelikult tunneme. Raamatus käsitleti ka seda, et kommunikatsioon ei ole ainult inimeste, vaid kõigi elusolendite vahel. Loomad suhtlevad näiteks häälitsuste abil.  Saarmastel (veeloomad, kes langetavad puid) on ohukorral kombeks oma lapiku sabaga plärtsatada vastu vett, andes teistele teada, et nüüd on vaja põgeneda. Ka eri valdkondade inimestel on suhtlemine erinev. Näiteks IT inimeste omavaheline suhtlemine võib tunduda mõnele kohati raskem, kui hiina keel, sest neil on omad lühendid ja märgid, mille abil nende töö on üheselt mõistetav. Või näiteks korvpallurid, kes rünnaku olukorras tõstavad näppe või sikutavad särki, andes meeskonnakaaslastele teada, et nüüd me teeme nii. Ka kõik see on suhtlemine.

Raamatus oli juttu ka sellest, kuidas kommunikatsioon on muutunud ja arenenud läbi ajaloo. Esimesed inimesed maalisid koopa seintele ja kirjutasid kividele. Kuigi ka tänapäeval kasutame me samu võtteid, kirjutades paberile ja kasutades selleks pliiatsit, siis tegelikult on ka palju muutunud. Kõik me kasutame igapäevaseks suhtlemiseks interneti ja mobiiltelefone. Ka kõnekeel on kohati muutunud. On tekkinud erinevad slängid ja väljendid, mis arvatavasti vanemale generatsioonile ei ütle midagi.  Aga see on ka loomulik, sest ühikond on pidevas arengus ja samamoodi areneb suhtlemine. Kes oleks 200 või rohkem aastat tagasi arvanud, et suhtlemiseks teiste inimestega ei pea sa enam tegema muud, kui võtma välja oma telefoni ja lihtsalt helistama.  

Raamatu tekstist jäi veel pähe kummitama mõte, et kommunikeerudes kasvavad meie teadmised ja oskused. See tundub nii loogiline ja enesest mõistetav, et enne ei olegi sellele mõelnud...

 Ja nüüd kõik suhtlema, sest keegi ei taha jääda rumalaks:)

Libafännid

Reede õhtul polnud vist ainsatki perekonda, kes ei vaataks jalgpalli. Kogu Eesti oli suure mängu ootuses, kõik hingasid, kui ühes rütmis. Meedias räägiti jalgpallist ja isegi sõprade või töökaaslastega juttu ajades, läks teema ikka reedesele mängule. Kõik oli ilus, kuni... Eesti kaotas mängu 0:4 Ja siis hakkas seda pori ja soppa lendama igalt poolt. Meedias oli jälle pealkirjad nagu katastroof, põrumine jms. Netikommentaatorid andsid sõrmedele valu ja tõmbasid vee peale kogu jalgpallikoondisele. Kuigi meil on sõnavabadus, kõigil on õigus oma arvamust avaldada, ei saa ma aru neist, kes peavad kirjutama roppusi ja muud ebaväärikat. Postitusi saab teha ka inimlikumalt. Paljud netikommentaatorid, kes seda teemat kommenteerisid, on kindlasti spordikauged või lihtsalt väga kibestunud inimesed. Tundub, et Eestis nii ongi kombeks, kui kellegil läheb hästi, siis on staadionid ja spordisaalid rahvast täis, sportlasi kantakse "kätel". Põrumise korral aga tambitakse maa alla. Ega muidu vanarahvas ei räägiks, et eestlastel ainsana  puudub "põrguaugu" juures valvur, sest kes vähegi hakkab august välja saama, tõmmatakse teiste poolt kohe auku tagasi. Spordis paraku keegi tulemusi ette ei näe ja sellepärast seda tulebki nautida. Kuigi meie meeskond kaotas, ei tohiks me neid maha teha, vaid olema rõõmsad, et nad üldse nii kaugele jõudsid. Kui oleme neid toetanud siis teeme seda ka lõpuni. Kõigile, kes peavad ennast spordifänniks, soovitan soojalt vaadata korvpalli Euroliiga meeskonna Partizan-i poolehoidjaid. Saalis on üle kümne tuhande fänni ja isegi meeskonna kaotuse korral toetavad nad meekonda edasi.

Mõtteid siit ja sealt

Täna ei oska tõesti kuskilt alustada. Mõtteid on palju, kuid need ei taha kuidagi haakuda omavahel. Ja ka teemasid, millest kirjutada on väga palju. 
Vaadates tagasi kogu kommunikatsiooniteooria ainele, olen juurde saanud palju uusi teadmisi. Sellepärast ma tegelikult kooli tulingi, et targemaks saada:) Enne ei mõelnudki suhtlemisele nii, nagu teen seda praegu. Tööalastel ja tähtsamatel jutuajamistel proovin ikka jälgida, mida suust välja ajan ja, et kas kõik ikka mõistavad, mida ma räägin. Tagasiside kommunikatsiooniteooriast on igaljuhul väga positiivne. Ainet on võimalik õpetada mitu moodi, ja nagu näha, saab ka nii asjad ära seletada ja väga edukalt. Ei pea kõike pähe tuupima ja vihikusse konspekteerima, vaid seletuste ja näidete abil asjade selgeks tegemine on väga hea, jääb ka paremini meelde. Kui kõik kommunikatsiooniteooria loengud oleks olnud härra Palmaru stiilis, siis oleks olnud väga raske. Mitte, et mul tema vastu midagi oleks, vastupidi, ta on oma aines niivõrd sees ja see haarab ka teisi, kuid kogu loengu sisu oli väga raske ja veel raskem oli kaasa mõelda, sest mõisted tundusid kõik ühesugused, kuigi tähendused olid hoopis erinevad. Isiklikult arvan, et kui härra Palmaru oleks nende kohta eksami teinud, siis ma poleks isegi spikerdades läbi saanud.

Väga hea näide kommunikatsiooni ja kogu suhtlemise kohta oli viimases loengus see mäng. See näitab ikka palju, kuidas sõnumi saatja oma sõnumit teistele edastab. Ja muidugi ka seda, kui sama sisu rääkida teist korda üle. Kui teistkordsel kuulamisel ka sõnum kohale ei jõua, siis kas on tegemist raske sisulise sõnumiga või info edastaja ei suuda ennast piisavalt väljendada. Kas see näide puudutab ka õppejõude? Kui näiteks tuupita matemaatikat ja mitte midagi aru ei saa, kas siis olen mina rumal või ei suuda õpetaja mulle piisavalt seda teemat selgeks teha. Kahe otsaga asi.

Viimane loeng oli minu arust väga põnev. Ja viimane kohtumine peabki hea maitse jätma, siis järgmine kord on hea tagasi tulla. Kes ikka tahaks minna karukoopasse tagasi, kui ta sealt kord elusalt juba on pääsenud.

Hommikune mõttetera...

Ma arvan, et igaüks meist on kogenud tunnet, et vahepeal on elu ikka raske. Tegemist vajavad asjad kuhjuvad ja kuhjuvad kokku, aga aega lihtsalt ei ole kõigi nendega tegeleda. Kas me oleme siis võtnud liiga palju kohustusi enda kanda? Arvan, et mitte. Mida rohkem aktiivsed me oleme, seda rohkem me suudame ka ära teha. Eks elu ongi selline- kord sõidame ülesmäge ja kord kihutame alla kuristikku. Kuid kui tahame jõuda tippu, siis tuleb näha palju vaeva, läbi käia tulest ja vees, ja vahepeal valida halva ja veel halvema valiku seast parim. Samas me oleme õnnelikud, et me oleme midagi saavutanud, mitte nagu mõned, kes jäävadki tegema tööd, mis ei ole just kõige meeldivam...

Kas meid on liiga palju?

Sellel nädalal on olnud palju juttu, et maailma rahvaarv ületas 7 miljardi piiri. Kuigi täpsed andmed rahvaarvu kohta pole teada, arvavad teadjad inimesed, et sel esmaspäeval täitus seitsme miljardi piir. Ja see arv pidevalt kasvab. Sajandi lõpuks ennustatakse, et maakeral elab üle 12 miljardi inimese. Aga palju see planeet kannatab?


Alles 15-20 aastat tagasi oli meid kuus miljardit. Rahvaarvu kiire kasv on tingitud sellest, et inimesed elavad kauem. Elutingimused ja toidu kättesaadavus on paranenud ning ka arstiabi muutub järjest paremaks. Kuid kõik see toimub millegi arvelt! Juba pragu on tarbimine liiga suur, elatakse tulevaste põlvkondade arvelt. Ajaloos pole kunagi olnud nii palju prügi ja saastamist, kui seda on praegu. Ja mis siis saab, kui meid saab olema veel rohkem? Olen lugenud erinevate teadjate meeste artikleid ja arvamused on läinud enam vähem ühte suunda. Arvatakse, et 11-12 miljardit on see maksimumpiir, millest enam rohkem üle minna ei saa. Siis on juba inimasustus niivõrd suur ja tihe, et kui kuskil tuleb mingi suurem haigus või katastroof siis lihtsalt ei jõuta inimesi nii kiiresti evakueerida. Ja polegi kuhugi evakueerida. Haigused levivad kiiresti ja lõpuks loodus reguleerib kõik jälle nii nagu see peab olema. Umbes 150-200 aasta pärast pidi inimesi olema jälle "ainult" kaks miljardit. Kuid need on ainult oletused ja arvamused.
Kindlasti üks suuremaid probleeme praegu ja ka tulevikus on nälg ja vaesus. Juba olemasoleva seitsme miljardi inimese hulgas on miljard neid, kes elavad alla igasugust arvestust. Nad on pidevas näljas, neil ei ole kodu ning üldjuhul puudub neil ka haridus. Arvatakse, et see sama miljard pole elus kordagi hoidnud käes raha ega helistanud telefoniga. Nad ei tea, mis toimub maailmas, neil puudub igasugune ühendus kaasaegse maailmaga. Ainuüksi mõnes Aafrika riigis elab samapalju inimesi prügimäel, kui on Balti riikides inimesi kokku. Kõige suuremad probleemid ongi just arengumaadega. Nendes riikides puudub pereplaneerimise programm. Seda on tunnistatud ka ÜRO isikud, et suurt rõhku on pannud inimeste näljahädade ja haiguste peatamiseks, kuid ei ole tähelepanu pööranud kasvavale rahvaarvule. Üks suuremaid väljundeid vaesuset vabanemiseks on tegelemine spordiga. Jooksumeeste poolest on see väga levinud Aafrikas. Neil on väga suur tahtejõud, iga nende treening on kui võistlus, sest paremad saavad ainult tippu. Olen kuulnud Eesti jooksjate käest, kes käivad Aafrikas laagrites, et treeningud kohalikega on kõige raskemad. Armu ei anta kellelegi ja kes ei jõua on lihsalt nõrk. Tugevamaid ootab ees aga jõudmine tiitlivõistlustele. Sinna jõudes suudavad nad juba ka peale enda ära toita oma pere ja ka sugulased. Inimesed ei ole aga võrdsed ja mõnel meist on rohkem vedanud.
Selle nälgiva miljardi inimkonna hulgas on ka “kuldne miljard”. Jõukas osa inimkonnast, kes viskab ära veerandi toidust või isegi rohkem. Ja mis kõige hullem, et nälgijateni pole neid jääke kuidagi võimalik toimetada. Minuteada isegi Eestis ei tohi suuremad toiduketid anda vananenud või kohe halvaks minevat toitu kodututele ja neile, kes seda hädasti vajaksid. Kõik tuleb ära visata. Selle “kuldse miljardi” hulka kuulume ka meie, eestlased. Me oleme haritud, meil on võimalus arstiabile, arvutid ja toidureklaamid on meie igapäeva elu osa. Kuigi ka siin on paljudel raske, siis kui vähegi tahtmist ja suuta midagi teha, siis peaks eluga ikka hakkama saama. Võrreldes arengumaadega on meie hüved päris head. Meil pole vaja teha lõket. Majad köetakse kusagilt kaugelt. Kust täpsemalt, paljud kindlasti ei teagi. Vaja on vaid maksta. Elekter ja ka isegi toit tuleb koju kätte. On ainult vaja maksta. Toiduvalik pärast ei pea muretsema- see on väga suur.
On välja arvutatud, et kõikide inimeste toitmiseks on järgneva 40 aasta jooksul vaja toota nii palju toitu, nagu seda on tehtud viimase 8000 aastaga. Tundub päris hirmutav. Arvatakse, et  selle tõttu on selle sajandi keskpaigaks meie planeet tundmatuseni muutunud, inimkond peab võitlema aina kahanevate ressursside eest. Taedlaste jaoks on suurimaks probleemiks ressursside kahanemine ja nappus. Kuid samas kerkivad järgneva 40 aasta jooksul inimeste sissetulekud, tekitades rahvusvahelisele toiduainetetööstusele lisapinget. Koos sissetulekute kasvuga liiguvad inimesed toitumisahelas ülespoole, süües siis rohkem head ja paremat, võrreldes sellega, kui nad vaesemad olid. Asjatundjate sõnul kulub poole kilogrammi liha tootmiseks 3,4 kilogrammi teravilja ning umbes 1,5 – 2 kilogrammi teravilja, et toota pool kilogrammi juustu. Rahvaarvu kasvades suurenevad vajadused, kuid planeet jääb samaks. USAs toimunud konverentsil osalenud kutsusid riigijuhte ja teadlasi üles muutma kiiresti toiduainete tootmise viise. Osa eksperte on aga arvamusel, et keskenduda tuleb hoopis rahvastiku juurdekasvu pidurdamisele Aafrika ja Aasia arengumaades.

Igapäevaselt ei tunnetagi, kui palju maailm on muutunud, kuid vaadates ajas tagasi siis rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem. Praegune inimkond peaks ikka arvestama ka tulevaste põlvkondadega, et ka nemad saaksid normaalsetes tingimustes elada. Me ei saa kõike seda ära kulutada mõne aastakümnega,  mis tegelikult on mõeldud tarbimiseks aasta sadu või isegi aasta tuhendeid.

Raivo Palmaru loeng

Teiste blogisid lugedes, on eelmise loengu arvamused läinud lahku. On neid, kes kiidavad Palmaru loenguid ja neid, kellele need nii väga ei meeldinud. Mõned lausa nimetasid seda loengut väga igavaks. Seda näitas ka tõsiasi, et peale esimest pausi lahkusid peaaegu pooled üliõpilased. Keegi julges ka kõva häälega öelda, et ei saa millestki aru. Kuid samas oli ka neid, kes töötasid hoolega kaasa.

Ma ise proovisin tagantjärgi mõelda, et mis kõige rohkem jäi sellest teemast meelde, et ei peaks kogu loengut blogisse ümber kirjutama, vaid võtaks ühe kindla asja ja kirjutaks sellest. Kuid ausalt öeldes, ei meenu midagi erilist. Ka vihikust konspekte sirvides, ei leidnud midagi säravat, millel peatuda. Loengut oli väga raske jälgida. Kohati tundus, et tegemist on mingi muu keelega, mida mõistab ainult õppejõud. Loengu maht oli väga suur ja seoses sellega tuli juurde ka palju uusi mõisteid ja sõnu, millest varem kuulnudki polnud. Kui järg kadus ära siis ei saanud enam midagi aru, sest uued teemad tulid kohe peale. Loengu alguses juba õppejõud mainis, et võib olla jääb ajast väheks. See pani peas juba tulukese tööle, et vist on tulemas suur ajude ragistamine ja seda see ka oli. Isiklikult mulle väga meeldis õppejõu pühendumine oma tundi ja teemasse. Ta andis kindlasti maksimumi, kuid sel hetkel ja ka praegu tundub eelneva loengu teema väga keeruline.

Mulle isiklikult meeldivad meie vanad loengud rohkem. Need tunduvad huvitavamad. Kõik jutud ja teemad on loomingulisemad ja ka raskemad mõisted on lihtsamalt ära seletatud.

Karjuv tankla

Täna juhtusin ajalehest lugema artiklit, kus Tartus oleva Olerexi rääkiv tankla oli saanud vastu hambaid. Algul ainult pealkirja lugedes mõtlesin, et see on mingi nali, kuid teema läbi lugedes, nii enam ei arvanud. Kas nüüd on kätte jõudnud juba see aeg, kus kakeldakse ka masinatega?

Õhtulehes oli kirjas, et automaadi ekraan oli käega puruks löödud ning hetkel sellega tankida ei saa. Kogu tegevus oli jäänud ka videokaamera lindile, mis loodetavasti aitab lõhkuja tabada.

Natuke aega tagasi jooksis meediast läbi uudis, et Olerex on Eestis püstitanud esimese automaatjaama, mis suhtleb (räägib) klientidega. Ise küll kasutanud ei ole, kuid olen kuulnud, et pidi päris mugav olema kasutada seda. Toimingud ja kogu tankimine pidi toimuma kiireminim, kui muidu. Kuid nagu artiklis selgus, ajutiselt seda kasutada ei saa. Automaatjaama ekraan tuleb ära vahetada ja süsteemid üle vaadata.
Tänapäeval me ei suhtle enam ainult inimeste ja loomadega, vaid ka tehnikaga. Tehnika areng on olnud väga kiire ja nüüd meil tulebki juba rääkida ka masinatega. Esimeses komunikatsiooniteoorias oli ka juttu, et eelneval põlvkonnal on kummunikatsioon puudulik. Nad ei saanud öelda seda, mida soovisid. Nendel oli aga see tingitud sellest, et me olime võõra võimu käes ning kõik tegevused ja ütlused olid piiratud. Nüüd aga olema täiesti iseseisev riik ja kõigil on võimalus õppida ja ennast harida nii, nagu me seda ise soovime.
Iga uus põlvkod on aga erinev, nii ka teod ja tegemised. Eks me kõik oleme teinud natuke pätust, kuid miks meil on vaja lõhkuda seda, mis meile ei kuulu? Kakelgu omavahel nii palju, kui jaksavad! Kuid millised need inimesed üldse välja näevad, kes niimoodi käituvad? Kas nad on sellised, kes enda arust on kõvad mehed, kuid kui näost näkku rääkida siis värisevad nagu puude lehed? Ja kui siis jälle oma võimu saab näidata siis ikka masinate peal. Ma arvan, et kõiki selliseid me tänaval ära ei tunneks, kuigi nad liiguvad iga päev meie keskel. Kindlasti on selline tegevus kinni kasvatuse puudumisest, sest normaalne inimene nii ei teeks.

Nii nagu areneb ühiskond, arenevad ka erinevad suhtlused. Varsti on täiesti loomulik, et me ei suhtle enam ainult teiste inimestega, vaid ka rääkivate masinatega. Proovime need muutused vastu võtta, mitte neid kahe käega hävitada. Kokkuvõtteks on nad ikka loodud meid aitama.

kultuur

Nüüd olen käinud juba teises kommunikatsiooniteooria loengus ja kui algul arvasin, et blogimine küll minule ei ole, siis praegu tundub see juba täitsa lahe. Mõtteid ja teemasid, mida kirja panna, on tekkinud palju. Olen saanud lahti ka kirjutamiskrambist, mis esimestel kordadel vägisi tekkida tahtis. Kommunikatsiooniteooria loengud on siiani olnud väga põnevad ja huvitavad ning loodan, et need ka jätkuvad sellistena.

Teises loengus rääkisime kommunikatsiooni ja kultuuri teemadel. Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus, meie igapäevaelu. Kõik see, mida me teeme ja kogeme, on seotud kultuuriga. Seda mõistet võidakse kasutada väga erinevates tähendustes. Olgu siis selleks meie teadmised, oskused, traditsioonid, kombed jne. Eri riikidel on ka kultuur erinev.
Juhtusin lugema ühte artiklit, kus oli välja toodud teiste riikide kombed ja tavad. Meie ühiskonnas tunduksid need uskumatud, kuid neis riikides on see normaalne. Tooksin neist mõned siin ka välja. 
Näiteks:
1)Madagaskaril ei tohi naine pesta oma venna rõivaid
2)Rase naine ei tohi süüa ajusid ega istuda ukselävel
3)Lapsed ei tohi öelda oma isa nime ega viidata ühelegi tema kehaosale.
4)Indoneesias on pea püha ja puutumatu kehaosa, seda ei tohi keegi teine katsuda (isegi lapse pea paitamine)
5)Ka ei tohi Indoneesias olla madalamal positsioonil asuva inimese pea kõrgemal positsioonil asuva inimese omast kõrgemal. Tänavapildis on üsna tavaline, et indoneeslased pendeldavad üles ja alla, sest vanematest inimestest või tähtsatest isikutest möödudes on nad sunnitud põlvi kõverdama.
Nende kombed ja tavad peituvad sageli sügaval ajaloos ja uskumustes.

Ka meil Eestis on pikaldased traditsioonid ja kultuurisündmused. Üheks meie suurimaks kultuurisündmuseks võiks nimetada laulu- ja tantsupidu. Neid on korraldatud juba alates 1869. aastast ja loodetavasti see ei katke. Külastasin suvel ka ise seda üritust ning kõik see, mis seal toimub oli vägev. Et kõike seda uskuda, peab oma silmaga nägema! Kes ei laula ega tantsi, see istub murul ja vaatab pealt. Kes ise kohal ei ole, see vaatab televiisorist. See on nagu norrakatel suusatamine või inglastel jalpalli finaal. Inimesed on üksmeelsed ja rõõmsad. Rahvale, kes on pidanud kaua olema vabaduseta, tähendab see palju. Eesti suurima kultuurisündmuse üle on kade nii mõnigi riik.

Kultuur on ja jääb osaks meie kõigi elust. Olenemata sellest, mis riigis me elame või rahvusest oleme, peame arvestama teiste kultuuritega ja säilitama meie riigi kultuuri traditsioone.

Poliitikute palgatõus- õige või vale?

Käesoleval nädalal on ajakirjandusest ja televisioonist mulle silma jäänud poliitikute jägmise aasta palgatõus ja avaliku sektori suur töökohtade kaotamine. Olen sellel teemal palju mõelnud ja tegelikult ei teagi, kas olla poliitikutes pettunud, või hoopis neile kaasa tunda.

Erinevates meediakanalites on räägitud palju, kuidas riik kavatseb koondada suure hulga politsei- ja päästeametnikke, jätab kultuuritöötajate ja õpetajate palgad muutmata, kuid tõstab poliitikute palkasid. Tänases Postimehes oli teema, et riigikogulaste palk tõuseb 246 Euro võrra kuus, see on mõne täiskohaga töötaja kuupalk. Ausalt öeldes tegi selle artikli lugemine päris kurjaks. Selles räägiti, et riigikogu liikmed ei saa sinna midagi teha- palk lihtsalt tõuseb. See on eelneva valituse poolt nii paika pandud ja nii see peab olema, kuigi eelmine valitsus oli ju tegelikult sisuliselt sama. Antud artiklis oli keegi riigikogu liige ka vastanud ajakirjaniku küsimusele, et miks valitsus midagi ette ei võta? Vastuseks oli, et tema üksi ei saa midagi teha, kuid samas põhiseaduse järgi on igal riigikogu liikmel uue seaduse algatamis õigus. Kas ei julgeta teistest erineda või kellel siis ikka on midagi raha vastu? Viimasel ajal tundub üha rohkem, et valitsust huvitab rohkem enese elu paremaks muutmine, mitte et rahval oleks hea elada. Kuigi mõistan, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja kindlasti ei saa igaühe arvamust võtta, kui kindlat otsust. Tuleb ikka arvestada enamuse otsusega. Erki Nool tõi välja, et kui riigikogu liikmetel "tuleb raha vastu võtta" siis maksame selle lihtsalt riigile tagasi. Arvan, et selline käitumine neile kahju ei tee, pigem tõstab populaarsust. Tagasi saadud raha võiks suunata sinna, kus seda hädasti oleks vaja. Neid kohti on kindlasti palju. Üks sektor, mida tuleb tasustada paremini, on päästetöötajad.
Kas tõesti hakkame mõtlema siis, kui on juhtunud mingi suurem õnnetus või katastroof? Paraku, seda me ette ei näe. Ka näiteid ei pea tooma väga kaugelt- Norra sündmused. Päästjad ja politseinikud on siis need, kes meid sel hetkel aidata saavad. See võib juhtuda igaühega, kui me vajame hädasti kiirabi või politseid, kuid neid meile appi ei saadate, sest lihtsalt ei ole, keda saata. Mind isiklikult teeb murelikuks, kui ma tean, et niigi päästeametnike on vähe. Kuid, kui neid on veel vähem, mis siis saab....??

Teisalt mõeldes, kaldun ka poliitikute poole.
Kindlasti on neil raske töö, suur hulk inimesi ei ole rahul nende tegemistega ja kõik, mis teevad, kantakse meedia vahendusel ette. Olgu see siis hea või halb. Olen seda meelt, et riigikogu liikmetel peab olema vääriline palk selle töö tegemisel. Nad on palju vaeva näinud, et saavutada seda positsiooni.  Poliitik ei saa olla harimata, oma teadmisi on nad kindlasti pidevalt täiendanud. Omandanud tugeva hariduse ja näinud palju vaeva, et kõrgele ametikohale saada. Kõik me ei sobikski poliitikuteks. Pigem usaldame neid, kes seda tööd rohkem tunnevad ja teavad- me ju ise oleme valinud sellise koosseisu. Ja samas, kõik inimesed, kellel on huvi, saavad ka ise kandideerida.

Eks igaüks peab ise otsustama, kas sellist valitsust me tahtsimegi? Kuid nagu ütleb rahvatarkus: Uus ei pruugi olla alati parim. Lihtsalt proovime elada nii, et kõigil oleks hea:)

Esimene loeng

Istudes kommunikatsiooniteooria esimeses loengus ja kuuldes, et peame hakkama blogi pidama, mõtlesin, et see küll minule ei ole. Kodus sellesse süvenedes, tundub, et asi nii hull polegi. Ennast väga heaks sõnameistriks ei pea aga püüan esimese loengu põhjal kokkuvõtte teha, mis mul sellest meelde jäi.

Kommunikatsioon ehk suhtlus on see, mida me igapäevaselt kasutame. Selle tagajärjel tekivad tähenduste loomine ja vahetus. Kommunikatsiooni protsess ei peatu kunagi ja see on sama vajalik nagu söömine ja joomine. Tänapäeva kommunikatsioon, võrreldes aastakümneid tagasi, on muutunud väga kiireks. Meil on olemas internet, mobiiltelefonid ja kõik muu, et oma teavet kiiresti edastada. Informatsiooni edastamine saab olla kas ühe-või mitmesuunaline. Esimese puhul informatsiooni edastaja ei oota, et talle anatakse tagasisidet või vastatakse. Teise puhul aga ootame oma sõnumile vastust ning sõnumi saajad peavad mõistma, mida me neile edastasime. Kui inimesed ei saa aru meie sõnumist siis järelikult on sõnumi saatja tõlgendanud ennast valesti või segaselt. Informatsiooni edastamisega me loome uusi tähendusi, kui me teeme seda ebaselgelt siis järelikult me ka ei hooli teistest. Uue tähenduse loomisel on kolm lüli: Esimene, kes sõnumi väljastab, teiseks, mida see sõnum või teada tähendab ja kolmas, kes selle vastu võtab.

Suheldes erinevates ringkondades, peame suutma ennast kontrollida, mida me seal räägime. Olles koos heade sõpradega, saame suhelda vabamalt, sest tunneme ja mõistame teineteist. Olles aga koolis, suheldes õppejõuga siis suhtluskeel peaks olema korrektsem.
Ka tänapäeva nn. uue ajastu komminukatsioonil ehk võrguühiskonnal on omad kombed ja tavad. Võrguühiskonnas on võim ümber paigutatud- kõik, kes tahavad saaada ja jagada infot saavad ka seda teha. Mitte nagu nõukogude ajal, kus infojagajaks olid ainult "tähtsad mehed" , kes tahtsid olla ajakirjanduse esilehtedel ja meedias sõnavõtta. Vanemates põlvkondades ei olnud kommunikatsioon levinud ja inimesi sunniti vaikima, selle tulemuseks on peaaegu tervel põlvkonnal kommunikatsiooni kultuur puudulik. Tänapäeva võrguühiskonda kutsutakse veel nn. massikirjutise ühiskonnaks. Kõigil on õigus sõnavabadusele, kuid nende väljaütlemiste eest tuleb ka vastutada. Internetis on võimalik kommenteerida kõiki artikleid, kuid paraku kogu aeg ei mõelda, mida suust välja aetakse. Arvatakse, et kui midagi öelda siis ei pea vastutama, kuid tegelikult on võimalik kindlaks teha, kes mida ütles.

Siinkohal oma esime blogi sissekande lõpetaks. Kui midagi jäi ebaselgeks siis järelikult ei väljendanud ma kõigis asjades ennast õigesti:)